Tahaks teile rääkida väga lühidalt BEACH ROAD HOTELLI sünnist ja ajaloost, kuidas kolm täiesti normaalset eestlast otsustasid mingi osa ja aja oma elust Kambodžaga jagada.

2007 aasta jaanuaris sattusid kaks Eesti meest siia linna. Olles viibinud juba erinevatel vastuvõttudel ja bankettidel kasutas juhust nendega kohtuda ka Sihanoukville linnapea isiklikult. Teades, et Sihanoukville sõpruslinnaks Eestis on Maardu, oli ta ära õppinud Eesti keele ja tutvunud ka pisut Eesti filmiklassikaga. Eriti oli meelde jäänud talle film nimega "Mehed ei nuta". Sellest tulenevalt pakkus ta sulaselges Eesti keeles välja, et miks meie, tublid Eesti talupojad, ei võiks siia linna ehitada samalaadse asutuse, nagu oli see eelpool nimetatud filmis. Loomulikult lubas ta aidata lennupiletite hankimisega, maalapi - ja tööjõu leidmisega. Veendunud, et Khmer on sõnapidaja inimene ei olnudki tegusatel eestlastel muud teha kui kodumaale naasta, lähedastega peatse nägemiseni jätta ja asjad pakkida, sest üllas idee/tegu ootas teostamist. Ikkagi esimene Eesti puhkeasutus Kambodžas. Püüdsime ka ühendust võtta Maardu linnapeaga, Sm. Bõstroviga, aga kuna tema Eesti keel ei olnud veel nii hea, siis keelebarjääri tõttu jäi kohtumine temaga ära.

Õnneks leidis Eestis meeskond ka ühe inimese näol täiendust, sest kogemustega ehitajaid napib igas riigis. Kohale jõudsid sotsialistliku töö kangelased Kuldar, Manivald ja Noonius 2007 aasta juuni kuus. Just enne jaanipäeva. Selleks ajaks oli linnapea jõudnud kuskile komandeeringusse minna ja meile oli jäetud teade, et võtab meiega koheselt ühendust kui on töövisiidilt naasnud. Mis seal ikka. Tutvusime kohaliku kultuuriga, õppisime Khmeri keelt ja korraldasime väikese jaanitule linna keskväljakul. Pärast veel mõningast ootamist hakkasime kaotama usku lubatud maalapi ja tööjõu leidmisesse. Aga käed juba sügelesid ja millegi kallal tahab eestlane alati nokitseda. Kaua käed rüpes istuda ja oodata ju ei suuda. Haarasime initsiatiivi enda kätte. Oleme ikkagi Ida - Euroopast ja läbi käinud tulest ning veest ja mingi väike arusaamatus ei löö meid veel ometigi rivist välja. Otsisime meelepärase maalapi ja leidsime ka töölised. Ja juba juuli teises pooles alustasime ehitustöödega. Kohalikus arhitektuuribüroos lasime koostada ja kinnitada projekti, mille järgi me ehitama hakkasime.

Khmeridel laiselda ei meeldi ja müürid kerkisid kui imeväel. Planeerisime avamise 1. novembriks ja ainult 1 kuu ja 28 päeva läks üle tähtaja. Eestis oli jutt levima hakanud, et suur osa eesti elanikkonnast on Kambodžasse kolinud ja miskit võõrastemaja moodi asja hakanud püsti panema. Selle peale tuli kibekähku kohale veel üks üsna arvestatav osa Eesti elanikkonnast ja meie avapeol, 28. detsembril, oli siin eestlasi juba 25. Pärast avamist hakkas pihta üks suur eestlaste sisseränne ja sigin-sagin. Aeg möödus kiiresti ning 2008. aasta juuli kuuks oli selge, et see, mis on juba valmis ehitatud, on liiga väike ja on vaja alustada laiendustöödega. Selleks ajaks oli juba pea pool Eestit meil puhkamas käinud. Mõeldud-tehtud. Labidad kätte ja kaevama. Töö eest ei jookse eestlane kunagi ära. Küll kaevati ja rassiti ja relakas ei puhanud vist küll kordagi 6 kuu jooksul. Tahtsime valmis saada 2008 aasta lõpuks kui meie aastavahetuse ballil viibis 50 eestlast. Saime valmis natukene hiljem. Aga selle eest oli rõõm mitu korda suurem tehtud töö ja valatud higi pärast. Ja eestlasi muudkui tuli, tuleb ja jääbki vist tulema. Osad on juba 2 ja ka 3 kordagi vist käinud. Asjad olid vahepeal nii segaseks läinud, et nüüdseks oleme üllatusega avastanud, et meile on tekkinud 80 numbrituba, bassein, baar, restoran, kaubatänav, kino. Nii, et endalegi arusaamatul kombel on meil hetkel üks Sihanoukville suurimaid hotellikomplekse. Näis mida toob juuli 2009.